Pдrnu Sьtevaka Humanitaargьmnaasium

Saksamaa lahingulaevad

Aastatцц

Roman Belogurov

Secunda loodus

Juhataja: Rainer Saks

Pдrnu 1999

Saksamaast

Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1
maailmasхja aegsest laevastikust ьle vхitjariikidele. Saksa laevastikul
lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hдvitajat, 12
torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ьmbritsevate
merealade puhastamiseks miinidest. Kхik Saksa allveelaevad tuli дra anda
vхi hдvitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jдtsid tхepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues
sхjalises situatsioonis vхis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui
laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jдi 1 maailmasхja
jдrgsesse Saksa laevastikku millegipдrast siiski kaheksa – kaks ьle lubatud
arvu.
2 maailmasхja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks
soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati
suurtьkiхppelaevadena. Kхik kaheksa 1 maailmasхja aegset kergeristlejat
olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rдnnanud vхi kai ддres
roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut
kergeristlejat , mis kхik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena
sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,
”Kцningsberg” ja ”Kцln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid
need ьhesa 150-mm suurtьkiga. Lisaks 63000-hobujхulistele auruturbiinile,
mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sхlme, olid selle seeria
kergeristlejail abijхuseadmeiks veel 1800-hobujхulised diiselmootorid. Need
olid tunduvalt vдiksema kьtusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil vхis
laev 10-sхlmilise kiirusega lдbi sхita kuni 10000 meremiili (18500 km).
Laevade veevдljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli
mддratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veevдljasurve vхi olla kuni
6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veevдljasurvest sakslased
ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja
”Nьrnberg. Olles ligikaudu samade mххtmete ja pхhirelvastusega nagu eelmise
seeria laevadki, oli neil rohkem хhutхrjerelvastust ja eelmistest erinev
jхuseade, mis koosnes 60000-hobujхulistest turbiinidest ja 12400-
hobujхulistest diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sхjalaeva ehitamist, mis
ьldlevinud pхhimхttest lдhtudes ei mahtunud ьhtegi tolleaegsesse
laevaklassi. Need olid raskeristleja mххtudega laevad, mille
pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtьkki kahes soomustornis. Sakslased ise
nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga
mхtlesid nende jaoks vдlja naljatermini – pocket battleship –
taskulahingulaev. See nimetus lдks kдibele paljudes keeltes, ka eesti
keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada
soomuslaevuveevдljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest
veevдljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva –
”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” tдelik veevдljasurve 15800 tonni,
seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni.
”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee”
1936. Jхuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis
vхimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” tдiendava
tankimiseta lдbi sхita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga
koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltlдbi kaks korda rohkem, kui
oli tolleagsete tavapдraste – auruturbiinide ja хlikьttega lahingulaevade
lдbisхidukaugus.
Pдrast natside vхimuletulekut sai Saksamaa vдlispoliitika ьheks
pхhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sхjaliste kitsenduste
kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sхlmitigi Londonis Inglise-Saksa
merevдekokkulepele, mis tьhistas senised Saksa laevastikku kammitsenud
piirangud. Inglismaa andis oma nхusoleku, et Saksamaa vхib ehitada endale
pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku
kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa
allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud
juba enne merevдekokkuleppe sхlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt
juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 pдeva pдrast
merevдekokkuleppe sхlmimist – 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale хiguse ehitada kaks 35000-tonnise
veevдljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust
1936. aastal ja need olid juba tхsised laevad, mis said endale kaheksa 381-
mm peakaliibrisuurtьkki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks
saanud laevad olid sхja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles
vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad
osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” tдisveevдljasurveks sai
ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise
veevдljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja
ehitamist, mis vettelaskmise jдrjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”,
”Blьcher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lьtzow”. Relvastatud olid need
kьll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jдlle
lubatust suuremad tulema – tдisveevдljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see
selgus muidugi alles pдrast sхda- nagu teistegi suurte Saksa sхjalaevade
puhul.
Sхja alguseks sai valmis ainult ьks raskeristleja – ”Admiral Hipper”.
”Blьcher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil
1940. ”Lьtzow” mььdi 1940. aastal suures sхprustuhinas Nхukogude Liidule,
kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina”
nime. Ristleja oli Saksamaalt дra toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise
relvastusega ja nii ta jдigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid
ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” ьritasid sakslased
sхja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see tцц jдi lхpetamata.
Allveelaevu jхuti Saksamaal sхja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli
vдikesi (lдhitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt
ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt
alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sхja algul 63-aastane
suuradmiral Erich Raeder.

Inglismaa laevastik

Pдrast I maailmaasхja lхppu oli Inglismaal tohutu sхjalaevastik, kuhu
1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat,
21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hдvitajat, 155 allveelaeva ning juba
isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende
ьlalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli
suur osa laevu vananenud, eelkхige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti
lahingulaevade lammutamine pдrast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil
mддrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ vхib
olla 525000, ьle selle mддra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii lдkski
aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus
lahinguristlejat. Ьks lahingulaev mььdi T?iilile, ьks lahingulaev uputati
mдrklaevana teiste laevade suurtьkitulega ja ьks lahinguristleja uputati
lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja
tegevlaevastikku jдeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtьkkidega relvastatud
lahingulaevu, kokku kьmme laeva.
Alles jдeti ka kaks 381-mm suurtьkkidega relvastatud lahingurislejat –
”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest tдienes Briti laevastik kahe sхja vahel kahe
lahingulaeva ja ьhe lahinguristleja vхrra. 1916. Aastal alustati nelja
lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jььti merelahingus
hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud
lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on pхhjalikult puudulik. Esialgu
ehitati siiski kхiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid
lхpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid ьks
— ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga vхrreldes peale tдiendavalt
5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule ьle antud ”Hood” oli oma
44600-tonnise veevдljasurvega ning 263-meetrise pikkusega jдrgneva 20
aasta jooksul maailma suurim sхjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis
said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus
ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm
suurtьkkidega. Kхik ьheksa peakaliibrisuurtьkki paiknesid neil kolmes
vццritekil lдhestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli
nхrk jхuseade – vaid 45000-hobujхulise vхimsusega auruturbiinid andsid
neile kiiruseks 23 sхlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist
vхiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel
kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale,
mille nimedeks pдrast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”,
”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipдrast relvastati need muidu
korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtьkkidega,
vдiksematega kui kхigil eelmainituil. Kхik selle seeria lahingulaevad said
valmis juba sхja ajal, aastail 1940 – 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasхja algul seitse – ”Ark
Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”.
Neist ainult ьks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,
ьlejддnuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli ьhtlasi
esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus.
Ьlejддnud viis laeva olid I maailmasхja aegsed ьmberehitatud laevad. Sхja
algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”,
”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused
olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasхja lхpul tohutu arv – 114.
Kahe sхja vahel ьle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks vхi
ujuvkasarmuiks. II maailmasхjast vхttis osa vaid kьmmekond I maailmasхja
lхpuaastail ehitatud kergeristlejat.
II maailmasхtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild
raskeristlejad, mis jagunesid kolme tььpi. Kaks otse pдrast I maailmasхda
ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud vanamoeliste
kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtьkkidega, mis asusid igaьks omaette
pццrdalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jхudma 203-mm
suurtьkkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtьkid olid paarikaupa
soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud kuue
203-mm suurtьkidega, kolmteist ”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa
samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult
olemas, see sхna tдhendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi
kuulus kьmme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”,
”Suffolk” , ”Berwick” jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasхja alguseks Briti laevastikus 47. Neist
25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid
relvastatud ьksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- vхi
152-mm suurtьkkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-
mm suurtьkkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma
alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid
ьle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv
Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.

Saksa lahingulaevade ookeaniretked

22. jaanuaril 1941 lдksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau”
merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando
all. Lahingulaevade paari ьldjuht oli seekord viitseadmiral Gьnter Lьljens.
Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline retk
mццda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hдvitamiseks.
Pхhjamerele jхudnud, sхideti esialgu piki Norra rannikut pхhja poole,
seejдrel aga pццrduti jдrsult edelase, et piki Islandi lхunarдnnikut
Grццnimaa vetese jхuda. Kuid Islandi lхunatipu lдhedal satuti Briti
valveristlejale ”Naiad” ja pццrduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm
suurtьkkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm
suurtьkkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased
tahtsid avaookeanile jхuda mдrkamatult. Sakslased avastasid Briti
valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel mдrganud ei
ole. ”Naiadilt” aga mдrgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma
laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa
lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas mдrgatud laevad
silmist, lхpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sхitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit
tuldud teed tagasi ja jхudnud Norra mere keskele, pццrdusid pхhjakursile.
Greenwich’i merediaani lдhedal sхideti ьle pхhja polaarjoone ja Jan
Mayeni saart lддnde jдttes liiguti Jддmerele, kuni jддpirini umbes 74
pхhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jддpiri lддnde, seejдrel aga piki
Grцnimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jхuti Grццnimaa lхnatipu juurde, kust pццrduti kagusse ja
jхuti kolm pдeva hiljem Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal nдis, et
tuligi vastu tхeline saak – Halifaxist vдljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau”
ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rьnnata konvoid nii pхhjast kui lхunast.
Kuid siis jдrsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasхja aegne
lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lьtjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt
admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm
suurtьkkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta
mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jдtta.
Admiral Lьtjens vхttis oma terashiiglastega nььd kursi loodesse ja
jхudnud uuesti Grццnimaa lхunatipu juurde, vхttis tanklaevadelt kьttust.
Seejarel sхtis ta lхunase ja pццrdus uuesti Kanada – Inglisma laevateele.
22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva,
mis liikusid ilma sхjalaevade saateta. Loomulikult lasti kхik laevad pхhja.
Pдrast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lхunasse, vхtsid
27.-28. veebruaril vastusхitnud tanklaevadelt veel kord kьtust ja pццrdusid
nььd Aafrika, tдpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid,
kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
Admiral Lьtjens pццras oma laevad loodesse. 9. mдrtsil kohati ьksikut
Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lдhemal asuv “Scharnhorst” laskis selle
pхhja.
Paar pдeva hiljem vхtsid Saksa lahingulaevad kursi kхige tihedam
liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi tхsiselt suurele
saagile – 15. ja 16. mдrtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma
konvoidest maha jддnud ja nььd ьksikult ja grupikaupa sakslaste
suurtьkitorule ette tossutasid. Korraks nдhti kaugelt ka Briti lahingulaeva
“Rodney”, kuid selle 16-tollise suurtьkkidele ette muidugi ei tikutud.
“Rodney” 23-sхlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mхeldagi 31-
sхlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jдlitamisele.
17. mдrtsil sai admiral Lьtjens kдsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja
sхitis 22. mдrtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi
tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva kogutonnaziga
116000 brt. Vдhe sellest, neil хnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale
siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tхsiseid
hдireid.

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.

Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mццda Atlandit tiirutasid,
tдienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama tььpi
“Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nььd Saksa
laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis
kange tahtmine teha ьks tхsine reid, kus enam ei pruugiks Briti
lahingulaevade ja lahinguristlejate jдmedate suurtьkkitorude eest arglikult
pageda. Vдrskelt valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel
koduvetesse harjuma jдtta ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”,
“Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”. Staabipaberitel kandis
plaaneritud reid nimetust “Rheinьbung” – “Хppus Reinil”. “Bismarck” ja
“Prinz Eugen” pidid merele minema Gotenhafenist “Gneisenau” ja
“Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
Vдljasхit sellele operatsioonile oli mддratud 4. Maile, seega saanuksid
“Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad
all tunda.
Aga plaan paberil ei tдhenda veel seda, et nii lдhebki. Nii ka seekord.
6. Aprillil tegi Inglise lennuvдgi хhurьnnaku Brestis seisvatele Saksa
lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse
pardasse just arhtrisuurtьkitorni ette. Lisaks augule korpuses kхverdusid
ka kaks sхuvхlli ja laev vajas pхhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sхitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda tхenдolist
Inglise pдritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine
vхttis aega mitu nдdalat. Sellega oli aga juba 4. mai, “Rheinьbungi”
alguspдev mццdas.
Saksa merevдe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon “Rheinьbung”
uuesti pхhjalikult lдbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud “Gneisenau” ja
“Prinz Eugeni” vigastusele osutus lahinguvхimetuks ka “Scharnhorst”. Tal
oli mingi hдda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega
oli mддratud tдhtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis
Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse
tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vдhem esialgu
planeeritust, jдidki nььd “Rheinьbungi” lццgijхuks. Peale “Bismarcki” ja
“Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks
kuivlastilaeva, et varustada sхjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelхunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sхjalaevu
inspikteerima kхrge komisjon, kхrgem vхimalikest: Hitler, laevastiku
juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid
ьlitдhtsaid valitsus- ja sхjavдejuhte. Hitler oli laevastiku asjades vхhik,
kuid talle meeldisid suured sхjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga”
jдi ta rahule ning andis loa neil merele minna.
Hiigellaevad sхitsid Gotenhafenist vдlja 18. Mail. Nende juhatajaks oli
jдllegi mддratud admiral Lьtjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi
“Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki” komandцriks merekapten
Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
Kaks pдeva hiljem sхitsid Lьtjensi laevad Taani vдinade, kus neid
mдrgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagilдks sellest Londoni poole teele
Stocholmis elava Briti merevдeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nььd lasksid
britlased oma masinavдrgikдima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma
peal hoida. 21. mail keeras admiral Lьtjens oma laevadega sisse Bergeni
lдhedal olevasse Korsfjordenist ja samal pдeval lendas sealt ьle Briti
luurelennuk ning pildistas tulijaid. Tдiendanud oma kьtusevaru, vдljusid
Saksa laevad sama pдeva hilisхhtul Korsfjordenist ja vхtsid kursi ьle Norra
mere loodesse.
Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma
lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud
ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on
viimastel pдevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Grццnimaa vahel
oleva Taani vдina kui ka Scapa Flow’ merevдebaasi vastu. Teade “Bismarcki”
ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sьndmused omavahel sidemesse: oli
ilmne, et Saksa laevad ьritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga
jдlgitakse selleks, et silma peal hoida seda ьritust segada vхivatel Briti
lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene sхda
veel ei kдinud, jдrelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid
Grццni ja Norra merel. Pхhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Pхhja-Atlandi
alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja
tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid vдlja sхitnud
Ingllismaalt. Viimastel oli eriti vддrtuslik konvoi, mis vedas sхdureid ja
sхjatehnikat Lдhis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lдhedele, hakkas admiral
Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipььdmiseks. Juba
keskццl vastu 22. Maid sхitsid Scapa Flow’st Grццnimaa suunas viitseadmiral
Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”,
lahinguristleja “Hood” ja kuus hдvitajat. 22. Mai хhtul tхstsid samas ankru
ka admiral Tovey peajхud – lahingulaev “King George V”, lennukandja
“Victorious”, neli ristlejat ja seitse hдvitajat. 23. Mail jдrgnes admiral
Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sьndmused seekordses meresхjaloos.
Inglastel oli sel pдeval Fддri saarte ja Islandi vahel valves kolm
kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jддva,
Grццnimaad ьmbritseva jддlaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja
“Norfolk”. Kell 19.22 mдrgatigi “Suffolkilt” piki jддpiri kagusse rьhkivaid
Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei mдrganud, kuna see varjus kibekдhku
udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma avastusest,
kuid see ei jхudnud admiral Toveyni. Ei jхudnud sinna ka “Suffolkilt” tund
aega hiljem antud teade, kui laev udust vдlja sхitis, et vastase asukohta
tдpsustada. Tol ajal olid Taani vдinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel
ka raadiolokaatorid, nii et ьksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Ьsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”.
Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli.
Need olid selle mereretke esimesed suurtьkilasud. “Norfolk” varjas end
suitsukattega ja kiirustas tдiskдigul eemale, tabamusi ta ei saanud.
Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku
jхudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega
1100 kilomeetri kaugusel sьndmuspaigast.
Nььd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama.
Ta kдskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes kдsutas raskeristlejaid “Norfolk”
ja “Suffolk”, jдtkata Saksa laevade jдlgimist, suurtьkilasu distantsile aga
mitte minna. Admiral Holland aga vхis hakata rehkendama, kuhu kurss vхtta,
et sakslasi kohata. Esialgne arvestus nдitas, et “Hood” ja “Prince of
Wales” vхiksid “Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtьkitule distantsile
saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii
“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jдttes “Prinz
Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mхlema Saksa
laeva suhtes kahekordne suurtьkitule ьlekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sхjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja
juhus, хigemini хige mitu juhust. Kхigepealt kaotasid Wake-Walkeri
ristlejad pдrast keskццd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas
tihe lumesadu ja ilmselt jдtkus sellset, et tolleagsete ebakindlate
raadiolokaatorite tццd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa
laevad on pццrdunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pццras oma
laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks
viinud) pхhjakursile. Kursimuutuse ajal nдitas kell 0.17 uuel pдeval, 24.
Mail.
Sхitnud tund ja klmveerand pхhja poole, pццrdus admiral Holland kell 2.00
“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” jдrsult edelasse, Saksa laevade eelnevat
mдrgatud kursile. Kaasasolnud hдvitajatel kдskis admiral Holland aga
jдtkata sхitu pхhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari
ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt
paraleelselt jддpiiriga edelasse. Admiral Holland kдskis tхsta oma laevade
kiiruse 28 sхlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja
lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,
inglastest paarkьmmend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega.
Et sakslastele lдhemale sхita, pццras Holland kolm minutit hiljem oma
laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mхne
дparduse tхttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtьkitule
ьlekaal olematusse. Vastaste lдhenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad
said inglasi tulistada kхigist suurtьkitornidest, inglased sakslasi aga
vaid vццritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jддnud liialt
kaugele ega vхtnudki peatselt algavast lahingust osa.
Kell 5.52 tehti mхlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli
sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vдhenes pidevalt. Lahingusse astudes
sхitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetхttu peeti admiral
Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sхitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral
Holland kдskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai
oma eksitusest aru alles mхned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of
Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata
admiral kдsule sihiti oma torud tхelisele “Bismarckile”. Juba esimese
kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil” ьks vццrisuurtьkk kinni ja
nii vдhenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ьhe vхrra.
Admiral Lьtjens kдskis mхlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva
“Hoodi”. Teisest vхi kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood” tabamuse
keskossa, tal puhkes tulekahju хhutхrjesuurtьkkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pццras admiral Holland oma laevad jдrsult vasakule, et
suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks
vдhenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt vдikeselt distantsilt
lastud soomustlдbistavad mьrsud lццvad tхesti lдbi Briti laevade
tekisoomuse. Ja nii oligi. Pццrde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord
tхenдoliselt ahtrisuurtьkitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva
poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga
kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sхitnud “Prince of Walesil”
tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sхita.
Sakslased koondasid nььd oma suurtьkitule “Prince of Walesile” ja see sai
lьhikese aja jooksul kaheksa tabamust. Ьks mьrsk lхhkes otse sillal, ni et
kхik, kes seal olid, said surma vхi haavata. Imekombel jдi tдiesti terveks
vaid laeva komandцr kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise
rikke tхttu liikumisvхimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline
vццrisuurtьkitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks
lahinguvдljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv
kontradmiral Wake-Walker, kes oli nььd jддnud Briti sхjalaevade vanemaks
komandцriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepхhja koos
“Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond
(meresхjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). “Hoodilt” pддsteti
vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresхjakooli kursant
Dundas. Ka “Hoodi” komandцr kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa lдinud.
Briti laevastiku ьhe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti
koondama kхiki kдepдrast olevaid jхude “Bismarcki” hдvitamiseks. Admiral
Wake-Walker sai kдsu “Bismarcki” mitte radariekraanidelt kaotada, admiral
Tovey vхttis oma laevadega suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja
sinnasamasse suundus veel hulk suuri sхjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”,
mis saatis konvoid Halifaxi, sai kдsu oma konvoid maha jдtta ja tulla
“Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge” sai aga kдsu Halifaxi merele
sхita. Giblartari sхitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid
lahinguristleja “Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja
“Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Grццnimaa vahel, sai
kдsu vхtta kurss edelasse. Ookeanil sхelus ka ristlejaid ja hдvitajaid ning
Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” vхttis ьhtekokku
osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja
paarkьmmend hдvitajat.
“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mьrskudega, neist ьhe
vццris olevasse kьtusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jдttes Saksa
lahingulaeva kiiluvette selgesti nдhtava хlijдlje. Ьhtlasi vдhenes ka
“Bismarcki” vхimalik sхidukaugus. Seetхttu otsustas admiral Lьtjens, et
avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pьrgita, vaid vхetakse kurss
Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama pдeva хhtul kell kuus
sхitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda selleks, et “Bismarcki”
reetlik хlijдlg jдlitajaid vдhemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et
sakslasi vahetult jдlitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei mдrkaks
“PrinzEugeni” kadumist, pццras admiral Lьtjens “Bismarcki” jдlitajale vastu
ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, kьll aga
saavutas Lьtjens oma eesmдrgi – “Prinz Eugen” kaduski mдrkamatult
silmapiiri taha.
24. mail pealelхunal andis admiral Tovey kдsu lennukikandjale
“Victorious” sхita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa
laevadest ja rьnnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp
kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini”
oli jддnud veel 120 miili, tхusid lennukid хhku. Teele lдks ьheksa
torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud
torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ццpimedusele
ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pдrast keskццd saadi temasse ьks
torpeedotabamus, mis, tхsi kьll, eriti rasket vigastust ei tekitanud.
Pilkases ццs lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka
jдrgi oma emalaeva ja maandusid хnnelikult; kadunuks jдi kaks “Fulmarit”.
Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel ьks lьhike tulevahetus
Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel хnnestus jдlitajad kaugemale
peletada ja kell 3.06 kaotasid need jдlle “Bismarcki” oma
radariekraanidelt.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad
otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania
ranniku suunas, et olla vхimalikult kaua vдljas Briti saartel baseeruvate
luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30
paiku mццdus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100
miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist
Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni pььdnud
“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle jдrgi vдlja peilinud ta
asukoha. See nдitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure kaarega
tagasiteele, vхttes suunas Fддri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras
admiral Tovey nььd ka oma laevadel otsa ьmber ja kiirustas teatatud suunas
teele. Sinnapoole pццrasid oma ninad jдrgnevail tundidel mitmed teisedki
laevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud
lennukid ei avastanud vдljapeilitud ega selle lдhikonnas “Bismarckist”
jдlgegi. Jдllegi jдi vaid ьle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi on
vхtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid pдid” kaldus nььd pдrast pikka
analььsi arvama, et kьllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna,
kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail хhtul
kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida
“Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pццrdus ka
Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks
oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jддnud. Muidugi ei teadnud admiral
Tovey ise sellest.
“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.
“Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati
selle suunas tihe хhutхrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti
radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid
mдletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”,
oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli
relvastatud kuue 381-mm suurtьkiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise
vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt хhem.
Seetхttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevхitlusse saata.
“Bismarcki” lдhedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see “Bismarcki”
manццvreid oma raadolokaatoriga jдlgiks.
Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit
ja vхtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale
“Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale vдlja. “Sheffieldi” mehed
pддsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
Sama pдeva хhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral Tovey
lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi tagapool.
Lдheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja lennukikandja
“Ark Royal” ning need neli laeva olidki kхik need suured Briti sхjalaevad,
mida “Bismarcki”-vastase lццgijхuna vхis arvestada. Sest kolm suurt laeva
olid kьtusepuuduse дhvardusel jahi lхpetanud – lahinguristleja “Repulse”
oli juba 25. mai lхuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of
Wales” oli sama pдeva pealelхunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai
lхunast vхtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja “Revenge” olid
aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lддne pool ja nende
kohalejхudmisega lahingusse ei saanud arvestada. “Bismarcki” kaugus tema
tхenдolisest sхidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba jдrgmise
pдeva, 27. mai хhtuks olnuks ta kohal.
Arvestanud kхiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule
jдreldusele, et kui eeloleval ццl ei хnnestu “Bismarcki” kiirust vдheneda,
siis jдrgmisel ei ole teda enam mхtet lahingulaevadega jдlitada – niikuini
lдheb “Bismarck” eest дra!
Seepдrast tegid 26. Mail Ёhtul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali”
torpeedolennukid uue rьnnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas –
13 vettelastud torpeedost tabasid kaks mдrki. Ьks torpeedo pхrkas vastu
pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse,
kus vigastas sхukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli otsustatud – ta
kiirus langes ja manццverdusvхime vдhenes.
Vaevalt sai torpeedolennukite rьnnak lхpetada, kui pдrast 22.30 algas
viie hдvitaja torpeedorьnnak “Bismarckile”. See oli 4. Hдvitajale flotill
kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hдvitajad “Cossack”,
“Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule
antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorьnnaku tulemusel sai
“Bismarck” tхenдoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vдhendasid ta
lahinguvхimet.
27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sхlmelise
kiirusega. Nььd хnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega “King Georg
V” ja “Rodney” lдhedale sхita. Kell 8.47 avati “Rodneylt” tuli, minut
hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtьkid ja veel minuti pдrast
ka “Bismarcki” omad. Saksa sхjalaevad olid alati silma paistnud oma
suutьkitule tдpsusega ja ka seekord nдis algul, et kohe-kohe saab “Rodney”
pihta. Kuid siis hakkasid “Bismarcki” suurtьkitule tдpsus ja tihedus
vдhenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku pхles ta juba
nagu jaanituli.
Admiral Tovey kдskis suurtьkitule lхpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam ei
tulistatud, sхitis talle lдhedale raskeristleja “Doorsethire” ja laskis
Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse ьks torpeedo. Kell
10. 36 lдks “Bismarck ьmber ja uppus. Ellujддnud sakslased on vдitnud, et
“Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mьrskude ja torpeedode tagajдrjel. Ta
olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kдtte
ei satuks.
Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pддses
vaid 115 meest. Neist 110 korjasid vдlja ristleja “Dorsetshire” ja hдvitaja
“Maori”. Kolm meest vхeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest
ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.
Tallinnas elav vanahдrra Voldemar Grossberg mдletab omaaegsetest
sхjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget
kummipaadis Prantsusmaa randa jхudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha
lasknud. Meestele pandud sььks, et nad oma laeva enne lahingu lхppu maha
oli jдtnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!
Samal ajal kui kдis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”, sхitis
ristleja “Prinz Eugen” segamatult lхuna poole. 26. Mail jхudis ta 40
pхhjalaiusele Assooridest lддne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000
tonni kьtuse ьmberpumpamine vхttis aega mitu pдeva ja alles 29. Mail lдks
“Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni хhtul jхudis ta Bresti.

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sхidavad lдbi Inglise kanali

1942. aastal talvel, pдrast ebaхnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas
Hitler kartma vхimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada,
otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse
eelnevate seikluste tagajдrjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud
suured Saksa sхjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja “Gneisenau” ning
raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu дrahoidmise kavatses Hitler
neid laevu kasutada Nхukogude Liidu pхhjasadamaisse minevate konvoide
purustamiseks.
Saksa merejхudude ьlemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu,
ta vдitis, et sel juhul hхlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA
konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid
lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jдi Hitleri
sхna peale.
Fьhrer’i kдsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lьhimalt teed mццda –
lдbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ьmber Inglismaa ja
Iirimaa sхit oleks tдhendanud kaugelt suuremat kьtusekulu ja nagu nдitas
“Bismarcki” hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas
Hitler, et suur osa teekonnast, mis jддb Inglismaa lдhivetesse, хnnestub
lдbida ццpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka pдevad
ajal tavaliselt halb nдhtavus.
Ьksikasjalise lдbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi
koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta
valmistaski operatsiooni pхhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11.
Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba kьllalt pime, et laevade
lahkumist ei mдrkaks Bresti lдhistel tiirutavad Briti luurelennukid ja
allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust.
Pealegi langes farvaater enne lдbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu
vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hдvitajad,
torpeedokaatrid, allveelaevahдvitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi-
ja torpeedolennukite eest aga hдvituslennukid. Tдhtsamatesse kursimuutmise
kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.
Sakslaste ettevalmistused Kanali lдbimiseks ei jддnud inglastele
mдrkamata. Luurelennukeit nдhti traalereid tegutsemas faarvaatri
traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt
miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.
Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hдvitajad ja
torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade vдljasхidupдeva inglased ei teadnud ja
see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki pдris kindlad, et Saksa
laevade tee just lдbi Inglise kanali lдheb. Ei vдlistatud vхimalust, et
selle tee traalimine on vaid pettemanццver, tegelikult aga kavatsevad
sakslased tungida lдbi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule.
Seetхttu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejхudude juhataja
admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
11. veebruari хhtul, just enne planeeritud vдljasхitu, tegid Briti
lennukid хhurьnnaku Bresti sadamale. Seetхttu laevade vдljasхit viivitus
ьle tunni ja algas alles kell 20.45. Цц oli tхepoolest kottpime ja taevas
pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar
rikki lдinud ja ta lendas baasi. Teda vдljavahetav lennuk aga jхudis kohale
kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ьmber Ouessant’i saare kirdesse
pццrdunud. Laevu ei mдrganud ka Ouessant’i saarest ida pool patrulliv
luurelennuk, kuna ka sellel oli tol хhtul radaririke, ja merele vдljuvaid
Saksa laevu ei mдrganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti
allveelaevast “Seelion”.
Sakslased liikusid algul lддnde ja siis kirdesse. Ees sхitis admiral
Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle jдrel “Gneisenau” ja lхpus “Prinz
Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hдvitajat ja kolm torpeedopaati.
Avamerel sхideti 27-sхlmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mццduti
Kanalisaartest pхhja pool ja kell 5.15 vхeti kurss otse itta.
Kell 9.15, kui laevad olid mццdunud Le Havre’ist, keerati jдrsult
kirdesse. Hakati lдhenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri vдinale,
admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kьmme
torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa
raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase
paari nдdala jooksul hulk kordi, ei pццranud inglased sellele erilist
tдhelepanu.
Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri vдina kohal patrullivat
“Spitfire”-tььpi hдvituslennukit merel hulga vдikesi Saksa sхjalaevu. Kell
10.20 tegid inglased siin tдiendavad хhuluuret ja ьks “Spitfire’i” piloot
kandis ette, et on avastanud 20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa
eskaadris oli sel ajal tхesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei
hiilanud sхjalaevade tььpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks
“Spitfire’it” otse ьle Saksa lahingulaevade mastide.
Selleks ajaks oli ammu pдevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nдhtavus.
Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa hдvituslennukit. Kuna
nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja ьhtekokku oli
operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250 hдvituslennukit. Ьks
lennuvдeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuvдe
vahel oli seekord loodud korralik koostцц.
Alles kella 11.30-ks jхudsid inglased oma hдvituslendureilt saadud
andmeid analььsides jдreldusele, et Dooveri vдina lдbivate laevade hulgas
on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile lццgi andmiseks. Kella
kaheteistkьmne paiku aga lдbisid Saksa laevad vдina kхige kitsama osa ja
hakkasid Inglismaalt eemalduma.
Nььd lхpuks lдks kдima ka inglaste sхjamasin. Kell 11.55 vдljusid
Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jхudsid nad Saksa
laevadeni, kuid neil ei jдtkunud surmapхlgust, et eskortlaevade rivist lдbi
murda ja lahingulaevade lдhedale jхuda. Kaugelt vдljalastud torpeedodest ei
tabanud aga ьkski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm
torpeedokaatrit. Need leidsid ettenдhtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu,
lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid
neid peagi oma otsinguid lхpetama.
Kell 12.45 jхudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist
torpeedolennukit “Swordfish” kьmne hдvituslennuki saatel. Hдvituslennukeid
pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel ьles. Saksa
laevade дgedas tхkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid
ьkski neist ei tabanud. Kхik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased
alla.
Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jддvas Harwichis baseerus kuus I
maailmasхja ajal ehitatud hдvitajat. Kell 11.56 said needki kдsu merele
minna. Ьsna pea tossutasidki hдvitajad “Cambell”, “Mackay”, “Vivacious”,
“Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida
suunas – punkti, kus tььrimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma
Saksa laevadega. Hдvitajal “Walpole” tuli mingi vigastuse tхttu baasi
tagasi pццrduma ja teekonda jдtkasid viis laeva.
Samal ajal kui kommodoor Pizey hдvitajad sakslasi ьllatama rьhkisid,
sхitis “Scharnhorst” Ostendest pхhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele
laevale ei tдhendanud ьks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja
pдrast leki lokaloseerimist jдtkas ta poole tunni pдrast teekonda. See aga
tдhendas seda, et kui Briti hдvitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4
miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal
suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”,
“Vivacious” ja “Worcester” lдksid rьndama lahingulaevu, “Mackay” ja
“Whitshed” aga ristlejat. Sakslased avasid tхkketule ja neili hдvitajat
saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hдvitaja
“Worcester” ьritas lдhemale sхita, kuid sai tabamuse 280-mm mьrsuga ja
suutis ainult imekombel baasi tagasi jхuda. Ьlejддnud hдvitajad jхudsid
tagasi vigastumatuina.
Peaaegu ьheaegselt Briti hдvitajate torpeedorьnnakuga rьnnati Saksa laevu
ka хhust. Kuid vдljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase ьles vaid
39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ьlejддnud 24 ei saavutanud
ьhtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mхne pommiga Saksa
suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks
hдirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised
fugasspommid, mis oleksid lхhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke
lдbimata. Soomus lдbistavaid pomme ei olnud mхtet kaasa vхtta, sest neile
soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata
kхrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tхttu vхimatu.
Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17
pommitajad kaitsnud hдvituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel rьndasid Saksa laevu ka mitmes grupis
kohalelennanud Briti merelennuvдe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30
lennumasinat. Ka need rьnnakud lхppesid tulutult, rьndajad ise kaotasid
kaks lennukit.
Peagi vхttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust jдrjest enam eemalduvad
Saksa laevad kaitsva hхlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid
mitte miinide eest. Kell 19.55 sхitis nььd juba Hollandi ranniku lдhistel
liikuv “Gneisenau” miinile, kuid pдrast lьhikest peatust jдtkas 25-
sхlmilise kiirusega teekonda.
Kell 21.34 sхitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades nььd juba
tхsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jдi
seisma. Kell 22.23 jдtkas ta aeglaselt kдigul teekonda.
13. veebruari varahommikul jхudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse,
“Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli
lхppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kдttemaksu ja see
хnnestuski. Ццl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud “Gneisenau”
pihta raske pommiga, mis tabas ta vццriosa. Jдrgnev tulekahju ja laskemoona
plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi. Esialgu ьritati laeva
remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. “Gneisenau”
pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jдeti seisma. Suurtьkid vхeti maha ja viidi
Atlandi vallile – kindlustusvццndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali
rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vдgede sissetungi Euroopa
mandrile.

“Scharnhorsti” hukkumine

1943. aasta jхulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel
vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril vдljus Inglismalt konvoi JW
55B, mis sхitis Murmanskisse, 23.detsembril aga lдks Murmanskist
vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22
transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mхlemal konvoil kьmme hдvitajat,
esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist
vдljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jхudnud kaks pдeva tagasi.
Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica” ja
neli hдvitajat Home Fleet’i ьlemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel.
23. detsembril vдljus mхlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi
Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja
“Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril
Fддri saarte juures. Jдrgmise pдeva hommikust hakkasid luurelennukid
konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa хhuluure ei mдrganud aga ei
lддnde liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda,
kдskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hдvitajal minna ьle konvoisse
JW 55B. Nхrgendatud kaitsega konvoil RA 55A kдskis ta sхita lддnde
Karusaarest pхhja poolt, 14 hдvitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B
aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mццduda Karusaarest lхuna poolt.
Esimese jхulupьha, 25. detsembri pealelхunal sai Alta fjordis asuv Saksa
laevastikukoondis suuradmiral Dцnitzilt kдsu merele minna ja peagi
Karusaare juurde jхudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 lдksidki Alta
fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis hдvitajat kontradmiral
Erich Bey ьldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et jдrgnevad
sьndmused hargnesid 72 pхhjalaiusest pхhja pool, kus sel ajal oli polaarцц.
Ainult sьdapдeval, kui pдike oli kьmmekond kraadi horisondi taga, on seal
umbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade,
et “Scharnhorst” on tхenдoliselt merel. On vхimalik, et Inglise
raadioluure oli kinni pььdnud keskцц paiku admiral Bey saadetud teate
Dцnitzile, et vхib-olla tuleb tormi tхttu hдvitajad tagasi saata ja konvoid
rьnnata ainult “Scharnhorstiga”.
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hдvitajad lahkrivis
“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jхudnud juba
konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga mццdus konvoi
paralleelkursil parempoolsest Saksa hдvitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma hдvitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti”
Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt.
Ristlejad sхitsid lдhemale ja kui vahemaa oli vдhenenud 7 miilini, laskis
“Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmьrsu. Kell 9.29 kдskis Fraser
konvoil pхhjasuunda pццrduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hдvitajal
ristlejaile abiks minna.
“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtьkitulele. Inglise mьrsu
tabamus lхi puruks ta radari ja vццrikahurite kaugusmххtja ning admiral Bey
otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl kдsk suurte
sхjalaevadega lahingut pidada ainult ддrmisel vajadusel. Arendades 30-
sхlmelist kiirust, jдttis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kхrge
lainega ei teinud ristlejad mitte ьle 24 sхlme. Sхitnud esialgu kagusse,
pццrdus “Scharnhorst” peagi pхhja, sest ta retke eesmдrk oli ju ikkagi
konvoi hдvitamine, et lддnest tulev varustus idarindele ei jхuaks. Ilmselt
oli vahepeal admiral Beyni jхudnud raadioteade, mille kella ьheksa ajal oli
kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B
asukoht ja kurss.
Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jдlitamist, pццrdusid Inglise
ristlejad loodesse ja lдhenesid konvoile. Kell 10.40 ьhinesid ristlejatega
neile toeks saadetud hдvitajad.
Teadmata, et “Scharnhorst” on pхhjakursile keeranud, sai konvoi kell
12.00 kдsu vхtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal
konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti”
raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad
sхitsid lдhenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt
tule. Kaasasoevad neli hдvitajat saadeti torpeedorьnnakule, kuid kuna
“Scharnhorst” tagasikursile pццrdus, ei saanud hдvitajad talle torpeedolasu
kaugusele. Saksa hдvitajad olid selleks ajaks tulutu “kammimise” lхpetanud
ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74
pхhjalaiusel, mis jдi alanud lahingust 18 miili lхuna poole. Seal jхudis
nendeni admiral Bey kдsk otsida konvoid lддne poolt. Kella ьhe paiku
mццdusid Saksa hдvitajad konvoist umbes 8 miili lхuna poolt midagi
mдrkamata. Lддnde liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hдvitajaid juhatav
merekapten Johannnesson sai admiral Beylt kдsu Alta fjordi tagasi sхita.
Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-
mm mьrsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtьki torn,
samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 kдskis admiral
Burnett tulistamise lхpetada ja vastast jдlgida ainult raadiolokaatoriga.
Polnud mхtet oma ristlejaid raskete Saksa mьrskude alla saata, sest
arvestus nдitas, et peagi jхuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of
York”.
Nii olegi. Meremeeste keeles sьd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jхudis
“Duke of Yorki” radari vaatevдlja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti
pime ja “Scharnhorstilt” ei mдrganud oma peavaenlase lдhenemist. Kui
lahingulaevade vahemaa oli vдhenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja
“Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmьrsud, seejдrel avati
Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka
lahingumьrskudega.
“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal
suudeti mддrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli.
Kell 17 avasid tule ka lдhemale jхudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”.
Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud ьks sхuvхll ja edasisest
lahingust ta osa ei vхtnud. “Scharnhorst” vхttis kursi itta ja Inglise
laevad hakkasid temast aegpidi maha jддma. Aeg-ajalt pццrdus “Scharnhorst”
kaguse, et tulistada ka vццrisuurtьkkidest. Mхlemad Inglise hдvitajate
grupid ьritasid minna torpeedorьnnakule, kuid ikka veel jдtkuvas tormis ei
suutnud nad “Scharnhorstile” jдrele jхuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad
niivхrd maha jддnud, et “Scharnhorst” vдljus nende tule ulatusest. Jдtkus
vaid lahingulaevade suurtьkiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti”
kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas
aurutorusid ja aurulekke tхttu turbiinide pцrded langesid. Teisest
mьrsutabamusest kiilus kinni vццrisuurtьkitorn. Selle laskemoonakeldris
tekkis tulekahju, mis kandus ьle ka kхrvalasuva keskmise suurtьkitorni
laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pдrast keldreist vee
vдljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vццritorn aga jдigi vakka.
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks
teinud 52 kogupauka ja vдlja lasknud 520 356-mm mьrsku. “Scharnhorsti”
katlaruumis kдis aga sel ajal kibekiire remonttцц laeva peamehaaniku
korvetikapten Kцningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja
laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tхusis aegmццda 25 sхlmeni. Kuid
paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pддsemisse, sest ta laskis
teele saata Hitlerile mддratud radiogrammi: “Vхitleme viimse mьrsuni!”
Vaevalt kьll admiral Beyl oma tхotust tдita хnnestus ja vaevalt ka Hitler
selle tхotuse tдitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne
kiiruse langus vхimaldas Inglise hдvitajail “Scharnhorstile” jдrele jхuda
ja torpeedorьnnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja
“Jamaicat” saatvad hдvitajad. Nad lдhenesid “Scharnhorstile” paarikaupa –
“Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja
Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lхuna pool. Kahte
esimest hдvitajat mдrgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende
pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtьkkidest. “Scorpioni” ja
“Stordi” aga mдrgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes
miili kaugusel otse vццri ette pццranud. Kui “Scharnhorst” oleks jдtkanud
endist kurssi, oleks ta oma vдikesed vastased vхinud kogu oma allesjддnud
tulejхuga puruks lasta, kuid selle asemel pццrdus ta jдrsult paremale,
pццrates kallalekippujate poole ahtri. Mхlemad hдvitajad saatsidki oma
torpeedod teele. 16 torpeedost tabas ьks katlaruumi kohta ja laeva kiirus
langes 22 sхlmeni.
“Scharnhorst” oli nььd pццrdunud edelasse ja jдi pardaga enne ta
kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid
need nььd vдlja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus
vдhenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki
need uuesti tule. Paarkьmmend minutit hiljem avas tule ka kohalejхudnud
ristleja “Belfast”.
“Scharnhorst” pхle. Jдrjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused
vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sхlmeni.
“Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nььd vдlja ristlejad “Belfast”
ja “Jamaica”, seejдrel ka Burnetti ristlejaid saatnud hдvitajad
“Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ьhtekokku lasti koos
eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta vдlja 72 torpeedot,
millest kaheksa tabasid. Tдpseim torpeedokьtt oli ristleja “Jamaica”, mille
kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lхpp. “Scharnhorst” vajus jдrjest rohkem paremale kreeni. Admiral
Bey ja lahingulaeva komandцr merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell
19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta lдks ьmber ja uppus.
Jдrgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hдvitajad
“Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat
meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli
hukkunud 1993.
Vхidukal Inglise sхjalaevadel oli kьtust otsakorral ja nad lдksid
Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jдid tьhjemaks ligi 10000
tonnist masuudist.

“Tirpitzi” hukk

1943. aasta sьgisel toimetas Inglise allveelaev Pхhja-Norra rannikule
Alta fjordi lдhistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli
vдrskelt lхpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nььd pikemaks ajaks asuma
Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.
Pettersen leidiski tццkoha ьhe kohaliku ehitusfirma bьroos. Sageli oi tal
asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna,
laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles дhmase nдoga
ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega
jдlgis “Tirpitzit”.
Jдrgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril
“Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi
ja ta remont lхpetati mдrtsi keskpaigas. Pдrast katsetusi sama kuu lхpul
oli “Tirpitz” jдlle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see
teade Inglismaale.
30. mдrtsil lдks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku
eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”,
4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja
ning 5 hдvitajat. 2. Aprilli pealelхunal kohtusid mхlemad eskaadrid Alta
fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis
iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis
lootustandavalt selge ja цц jooksul lдhenesid Inglise laevad “Tirpitzile”
120 miili peale. Tдpsemalt kьll lдhenesid kхik laevad peale “Duke of
Yorki”. Ьlemjuhataja jдlgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle
vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid хhku tхusma. Esimeses
laines lдks teele 21 ьhemootorist pommitajat “Barracuda” hдvituslennukite
saatel. Teises laines, mis lдks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat”
ja 40 hдvituslennukit. Kьmnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised
soomus lдbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri
kхrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest lдbi lццma. “Tirpitzi”
ьlateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille
paksus oli 100 – 120 mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hдvituslennukid puistasid sel
ajal kuulirahega ьle “Tirpitzi” хhutхrjesuurtьkkide meeskondi. Kohe tehti
laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm
tabamust soomust lдbistavate pommidega ja kьmmekond tabamust vдiksemate
pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vдhem – ьks soomust
lдbistava pommiga ja viis vдiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe rьnnaku peale neli lennukit; sakslased lasid
alla kaks pommitajat ja ьhe hдvituslennuki, ьks pommitaja oli aga
lennukikandjalt хhku tхusta ьritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga
uppunud.
“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust lдbistavate
pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja
viskasid soomust lдbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kхrguselt.
Peasoomustekist pommid seetхttu lдbi ei lццnud, vaid lхhkesid selle peal.
Laeva ьlemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma
sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et
veealuse osa liitekohtades pudenesid vдlja sinna pдrast kддbusallveelaevade
rьnnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne
vett ja laeva sьvis suurenes 2 meetri vхrra. Jдlle oli paigast pхrutatud
ьks turbiin ja osa katlaid, ьks peakaliibrisuurtьki torn jдi
liikumisvхimetuna seisma.
“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud.
Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast
ja piirati mere poolt torpeedovхrkudega.
Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pдrast
keskццd rьndasid teda jдlle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad.
Pхhja-Norras oli sel ajal polaarpдev, Saksa vaatluspostid teatasid
lдhenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi хigeaegselt
suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest
pommitamisest ei olnud. Mхni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid
loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale vхtnud – fjordi kattis
paks ja kхrge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vдltimiseks
juba sealtkandist lahkunud.)
Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3
lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hдvitajat. Esialgu nдis,
et seekordne ettevхtmine jooksis tдiesti tьhja, kuid pдris nii ei olnud.
Lennukikandjate kaitseks vдljasaadetud suure tegevusraadiusega “Liberator”-
ja “Catalina”-tььpi merelennukid uputasid 17. Juuli хhtul Saksa
allveelaevad U 347 ja U 361.
18. augutil lдks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jдlle Alta fjordi
poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1
lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hдvitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti lхuna
paiku ettevхetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi, rьndajad aga
kaotasid kolm lennukit. Sama pдeva хhtul vigastas Saksa allveelaev U 354
Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”.
Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue хhurьnnaku ja said seekord kaks
tabamust. Ьks 725 –kg soomust lдbistav pomm kukkus tхesti lдbi
peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust lдbistav
pomm kukkus ьhe peakaliibrisuurtьki torni katusele, kuid ei saanud selle
130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka
29. Augustil ьritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid
хigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused дra.
Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad vдikesed pommitajad
oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt
sхjalaeva uputada. Pхhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja – see
vabastanuks Pхhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade
kallaletungiohust ja vхimaldanuks saata seni “Tirpitzit” valvavad Inglise
suured sхjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu vхitlema.
Ja nььd otsustati “Tirpitzit” rьnnata neljamootorilise raskepommitajatega
“Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad lдbi
lennata, tehti lepe Vene vдejuhatusega, et ?otimaalt startinud lennukid
maanduvad pдrast pommitamist Arhangelski lдhedal. Selline operatsioon
algaski 11.septembril, kui teele lдks 39 “Lancasterit”. Kuid Pхhja-Norras
oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal
mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. “Tirpitz”
sai ьhe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lхhkesid ta
lдhedal. Laeval said vigastada kьtuse- ja хlitankid, nii et tohutu хlilaik
valgus mццda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vццriosa sai
tugeva leki. “Tirpitz” oli jдlle teguvхimetu.
7. oktoobril 1944 lдks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee
rьnnakule seals Saksa 19. mдgikьttide korpuse vastu. 12. oktoobril
vallutati torpeedokaatreilt ja “merekьttidelt” maandatud meredessantiga
Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jхuti lдbi kitsa Soomemaa siilu –
Petsamo – vдlja Norrasse.
Alta fjord paiknes neist sьndmustest 300 km lддnes, kuid ei olnud teada,
kui kaugele venelased oma rьnnakuhooga vдlja jхuavad, ja “Tirpitz”
otsustati varakult lддne poole viia. Et varjata laeva liikumisvхimetust,
lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva iseseisva sхiduna.
Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sхitvaid valvelaevu, puksiiritrossid
olid aga tхmmatud vee alt.
18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili
lддne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle pommirьnnaku,
kuid tiheda madala pilvituse tхttu ei saadud ьhtegi tabamust. Rьnnakut
kordasid 12. novembril hea nдhtavuse juures. Ja nььd tuli lхpp. Juba
esimesest tabamusest 5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev
vasakule 30 kreeni. Peagi jдrgnes veel mitu tabamust niisama raskete
pommidega, ahtrisuurtьkkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” lдks
ьmber, toetudes pealisehitusega pхhja. Kuna vesi oli seal madal, jдi
“Tirpitzi” parempoolne pхhjaosa ьle veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist
suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti pддsta vaid 82 meest, kes lдbi
laevapхhja lхigatud augu vдlja ronisid.
Euroopa suurim sхjalaev oli muutunud vanarauaks.

Sissejuhatus

Tдnapдeval on vдga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid
ka teised mereхnnetused, mis tхid endaga kaasa inimohvreid.
See teema on valitud, et uurida mхnede suurlaevade ajalugu.

Kдesolevas tццs kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa
lahingulaevad olid kхige vхimsamad.

Lahingulaevad olid II maailmasхja peamine mererelv. Neil oli kхige parem
soomuskatte ja ka kхige suurem suurtьkkide arv.

“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kхige vхimsamad sхjalaevad.
“Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kхrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone
kхrgus. Selle laeva suurtьkid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata
sellele on need laevad merepхhjal.

Kasutatud kirjandus ja muud allikad

Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;

William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;

Хun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,
Tallinn “Olion” 1995;

http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm

http://www.airartnw.com/bismarck.htm

Sisukord

Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4
Saksamaast ……………………………………………………………………5
Inglismaas laevastik………………………………………………………….8
Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine………………………………………14
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sхidavad lдbi Inglise
kanali …………………………………………………………………………23
“Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28
“Tirpitzi” hukk………………………………………………………………33
Kokkuvхte……………………………………………………………………37
Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38

Lisad

“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”
“Gneisenau”, “Bismarck”
“Tirpitz”, “Prinz Eugen”
“Gneisenau” , “Scharnhorst”
Admiral G. Lьtjens
“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland
“Hood”, “Rodney”
“Suffolk”, “Norfolk”
“Hoodi” komandцr kommodoor R. Kerr
“Prince of Wales”
Lдbisхit Inglise kanalist
“Tallboy” pommid

Kokkuvхte

Tццs on pььtud seletada mхningate sхjalaevade retked. On nдidatud mхned
episoodid II maailmasхjast.
Mis juhtuks kui ”Bismarckil” хnnestuks tema reid?
Seda ei tea keegi, me vхime ainult oletada.

————————
[pic]